Ohk oli raske. Karjus keskendus rajale, kuid tema vaim laotas oma tiivad laiali. Vaimus nagi ta lisaks sellele rajale ka koiki teisi maailma radu, nii neid, mida kaiakse iga paev, kuj ka neid, mis olid sajandite eest rohtu kasvanud. Ta nagi radasid ja neil kondivaid inimesi, tundis onnevarinat koos nendega, keda tee tegi vabaks, aga ta tundis ka raskuse koormat koos nendega, keda tee rusus. Ta tajus lahkujate valu, paralejoudjate roomu, hulkurite juubeldust alatisest teelolekust. Koik kunagi elanud teekaijad said korraga osaks lambakarjusest- seda oli ta oppinud magedelt. Mehed peatusid alles siis, kuj pimedus kattis maed ja edasi minna enam ei nainud. Vaikides votsid nad leiba, otsisid kivi pea alla, tombasid kuueholmad ule silmade ning uinusid magama. 06 oli pikk ja unenagusid tais. Kuid juba puhte ajal ajasVooras end jalule. Kui ta enda umber vaatas, LAMBAKARJUS
võidurõõmuga, mis oli Tomile peaaegu talumatu. Kuid Sidi sõrmed vääratasid ja toos kukkus ning purunes. Tom oli ülimas vaimustuses, sellises vaimustuses, et ta taltsutas isegi oma keelt ja vaikis. Ta tõotas endale, et ta ei lausu sõnagi, isegi siis mitte, kui tädi sisse tuleb, vaid istub täiesti vaikselt, kuni tädi küsib, kes selle pahanduse tegi; siis ta ütleb, ja midagi ei või olla magusamat maailmas kui näha, kuidas see pailapse eeskuju «saab». Ta oli nii tulvil juubeldust, et suutis end vaevu taltsutada, kui vana daam tagasi tuli ja kudude ees seisatas, heites vihavälke üle prillide. Tom ütles endale: «Nüüd läheb lahti!» Ja järgmisel hetkel oli ta siruli põrandal! Vägev käsi tõusis uueks löögiks, kui Tom hüüdis: «Pea ometi, miks sa mind lööd? Sid tegi selle kätki!» Tädi Polly peatus kohmetuses ja. Tom ootas lohutavat kahetsust. Ent kui tädi jälle sõnad suhu sai, ütles ta ainult: «Mh! Noh, sulle ei olnud see lops kah ülearu
annaabi.ee 
