Lydia Koidula "Tammiste küla veskitondid"
süda ei jõua armastada ega austada. Tema viisaka kombe eest ei anna ma mitte poolt punast
kopikat. Meie ees on ta päris lambatall, aga seestpoolt kiskja hunt. Ma olen näinud kuidas ta
äärepealt oleks ühele mehele kirvega pähe löönud. Mina talle naiseks ei lähe tulgu, mis tulgu
ütles Miina. Miina ja Riina hakkasin magama minema. Riina aga läks pööningule, kus sulase
ase oli. Ase oli tühi.
Riina süda ei andnud tütre jutusuhtes rahu, ta oli ka kuulnud Hinnu liikumas, aga ta arvas et
käib lihtsalt veskivahet. Eidel tuli meelde üks imelik lugu, kui ta kunagi Hinnu kutsuma oli
läinud, nägi ta pööningul kirstu, mis oli lahti, tavaliselt oli see kinni olnud. Selles kastis olid
aga riided. Riinu uuris seda natuke, aga siis hakkas kartma ja läks ära. Aga ometigi oli kirst
kerge olnud, kui ta Tammistule tuli. Tema lugu sarnaneb natike Kiviveski möldriga, kellest