KASVATUSE KLASSIKA
Vabadus on kasvatuse lõppsiht, mitte alguspunkt. Anton Hansen Tammsaare (2008) kirjutas
pea seitsekümmend aastat tagasi oma suuremat vabadust ihkavale tütrele kirjaread, mis
sobivad väga hästi ka meie tänapäeva:
Sa unistad nii sagedasti iseseisvusest ja oled nii mõnigi kord nukker, et nii mõnedki teised
sinuvanused on vabamad kui sina. Aga usu, kallis tüdruk, ega asi päris nõnda ei ole, nagu
eemalt vaadates paista või nagu teiste jutustusist selgub. Kõigepealt võid juba seda tähele
panna, et sinu kooliõed on seda vabamad, mida madalamal seltskonna-astmel nad seisavad
või mida korratum on see ümbrus, kus nad elavad. Kõige suurem vabadus on muidugi neil,
kel pole üldse järelvalvet ja kes kasvavad tänava tolmus ja poris, aga neil on ka enamasti
kogu eluaeg maik suus, et maailmas polegi peale tänava tolmu ja pori midagi. Aga nagu sa
ükskord ise näed, siin ilmas on muidugi küllalt saasta ja pori, aga siin leidub ka midagi
annaabi.ee 
