Eesti kirjanduse ajalugu II
I-II
Gailitil on naljatlev pool ja sellest ta ei saa kunagi lahti, proovib küll tõsistuda, kuid sellest ei
tule midagi välja. Teeb palju juhjaltisi (+ ülivõrded ja suured arvud). Noore Gailiti puhul võib
rääkida ka õuduskirjanikust (ajastust tulenevalt jubedad haigused jm). Ta arendab kõige
eredamalt välja uuromantilise õuduse, kuid ta pole selles vallas päris esimene, folkloorset
õuduskirjandust on eesti kirjanduses ka varem. Talle sobib lühike jutusttusvorm
novellivorm. Gailiti märgiks saavad följetonid ja ,,Pururne surm".
Klassikalise Gailiti jaoks saab keskseks rändaja tegelaskuju (,,Toomas Nipernaadi", ,,Ekke
moor"). ,,Toomas Nipernaadi" annab Gailitile pöördumatu klassiku staatuse, eesti
kirjandusklassikas ebastandardne. Nipernaadi annab meile väga tugevad või eredalt välja
joonistunud peategelase kuju (sellisest ajast säärast pole). Nipernaad hakkab eraldi elu elama