Lugesin Andrus Kivirähi näidendit ,,Voldemar". ,,Voldemari" aluseks on legendaarse teatrijuhi, lavastaja, teatrikooli asutaja ning juhi Voldemar Panso (1920-1977) mälestused, artiklid, päevikud. Tegevus toimub rongis, teel Kivimäelt Balti jaama. Voldemar on enesekindel, lennuka fantaasiaga ja ambitsioonikas mees. Rongis kohtas ta Helmit, Lemmergat ja Augustit ja asja juures on huvitav see, et hoolimata sellest, et nad ei olnud varem tuttavad, said nad kohe jutusoonele. Koos hakkasid nad läbi mängima Voldemari elu. Mulle meeldis, et kuigi tegelased olid ühed, sai ära jutustatud peaaegu kogu Voldemari elulugu armastusest, koolist, sõja eest põgenemisest, küüditamisest, haiglast ja ka viinast. Voldemar rääkis üsna palju sellest, et ta tahab kõike ruttu saavutada, kuna tema elu võib kiiresti otsa saada. Seetõttu oligi huvitav, et ühel ajahetkel Voldemar sattuski haiglasse. Arstid ütlesid, et tal on kopsus suur auk
Nipernaadile jooksid külalised kohe vastu ja valasid ta rõõmuga üle. Mõne hetke pärast luges juba Nipernaadi salme, tegi toimingud, mida temalt sooviti ja istus kaua nälginult söögilauda. Nii Joona kui ta ise taipas, millisesse täbarasse olukorda nad olid sattunud. Kõikjal nende ümber oli palju tugevaid mehi, sealt puhtalt pääsemine paistis lootusetuna. Mõlemal oli õige pea ärevuse tõttu söögiisu läinud, nad ainult rüüpasid alkoholijooke. Kui aga Nipernaadi vahepeal jutusoonele sattus ja ta rolli sisse elas, siis hakkas ta end isegi hästi tundma, kuni selle hetkeni, mil Paasoru vana kellamees Aado Särn uuelt köstrilt sõna tuli tooma, et uus köster tuleb alles järgmisel päeval, jääb päevakese hiljaks. Kõigile sai teatavaks, et Nipernaadi ei ole köster. Joona teatas puhtsüdamlikult, et nad on jah, vaid hulkurid ja tegid natuke nalja, mida ei tasu tõsiselt võtta. Kohale tulnud ei
annaabi.ee 
