Anne Vabarna
eluaasta
künnise, aga ta oli täis elujõudu, tahtis veel näha laia maailma ega soovinud oma laulikutalenti vaka
all hoida. Esinemisvõimaluste leidmiseks võis ju laulu tellijatele pisut ka mett moka peale määrida.
1947.a. avanes Anne Vabarnal võimalus oma elu kõige kaugemaks reisiks ta koori laulud kõlasid
Moskvas linna 800. aastapäeva juubelipidustustel. Samal aastal määrati Annele ka riiklik
personaalpension.
Pärast II Maailmasõda jätkasid Anne Vabarna laulu- ja juturepertuaari talletamist kutselised
folkloristid ning üliõpilased, kelle tähelepanu oli suunatud ennem traditsioonilise ainese
jäädvustamisele kui uusloomingule. Aastatel 1948-1949 saadi TA KKI ekspeditsioonilt Setumaale
Anne Vabarnalt kirja u. 110 rahvalaulu. Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna ja Eesti Raadio
ühiskäigul Setumaale 1959.a. laulis ja jutustas Anne Vabarna magnetofonilindile 62 pala.
Eriti tihedad sidemed säilisid A. Vabarnal oma kaua-aegse sõbra P. Voolainega, kes külastas