Oskar Luts
eksiks.
Nii välimuselt kui iseloomult oli Luts oma emasse ja emapoolseisse vanavanemaisse (väike kasv,
hallikassinised silmad, arglik ja tagasihoidlik loomus). Nagu kirjanik ise mainib: ,,Minus pesitseb ema arglik
veri".
Kui Oskar Postile läks, kohtlesid vanaisa ja vanaema teda erilise hellusega. Vanaisa, kellel oli loomupärast
huumorimeelt, jutustas poisile kentsakaid lugusid. Veelgi suurem oli vanaema juturepertuaar. Seda teadis
väike Oskar, seepärast palus ta järelejätmatult: ,,Jutusta, vanaema, mulle jutukesi!" Kõige enam olnud ta
huvitatud sündinud loost ,,Sõda Leipzigi linna all", mida vanaema on talle kümneid kordi jutustanud. ,,Kena
legend Siniallikast, Sootulukesest - needki on temalt pärit," lausub kirjanik, tagasi mõteldes vanaema
jutustatud lugudele, mille päritolu jäänud talle teadmatuks.
Haridustee
Nupukas Oskar õppis kodus nagu iseenesest rehkendama, samuti lugema
annaabi.ee 
