Eesti kirjanduse ajalugu I
Friedebert Tuglas (1886-1971) - gümnaasium ja ülikool poolikud, selle korvasid suur lugemus ja
1906-1917 pealesurutud paguluses saadud kultuurikogemus, hilisem enesetäiendamine.
Tuglas kuulus nii "Noor-Eesti", "Siuru" kui ka "Tarapita" rühmitusse, olles väljaannete koostamise
põhijõud ja erimeelseid ühendav autoriteet. 1920-ndate Eesti Kirjanikkude Liit ja selle häälekandja
"Looming" alustasid samuti tööd Tuglase juhtimisel.
1901. aastal debüteeris "Lastelehes" realistliku jutukesega "Siil", kiire areng hakkas 1905. aastal,
mil realismi kõrvale ilmus uusromantiline, esialgu küll ka vanaromantika ja revolutsioonikirjanduse
tüüpvõtteid kasutav laad.
1906-1907 jõudis märkimisväärsete saavutusteni eri suundades - sotsiaalkriitilises ja
psühholoogilises realismis ning uusromantika vallas. Ülekaalu saavutas uusromantiline kallak.
Lugemismõjude kuhjudes tekkis loomingus ka kujundlikke liialdusi, häirivat literatuursust
annaabi.ee 
