Tiit Lauk humanitaar
Ainsate iseõppijatena tuntud muusikute
seas neil pillidel meenuvad viiuldajatest John Pori ja pianistidest hiljem Soomes ja Rootsis
tuntuks saanud Henno Tooming, kellest edaspidi pikemalt.
Haridustaseme järgi võttes keskmise kihi moodustasid puhkpillide mängijad, kelle seas oli nii
haritud muusikuid (Karl Kukk, Elmar Pert, Herbert Kulm) kui ka orkestrite kasvandikke ja
koolide puhkpilliorkestrites pillimängu õppinud noori muusikuid (Robert Tilgar, vennad
Juttused, Hendrik Juurikas, Heino Asper).
Erialaliselt kõige raskemas seisus olid trummimängijad – koos džässmuusikaga orkestritesse
ilmunud trummikomplektid olid nii suur uudis, et nendel mängimist polnud kelleltki õppida ja
nii olid meie esimeste džässbändide trummarid kõik iseõppijad. Huvitaval kombel ei ole
kusagil mainitud midagi akordionimängijate koolituse kohta, mis laseb arvata, et põhiosa sel-
lest langes eraõpetajate õlgadele. Kuna akordion oli eelmise sajandi 20.–30