E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Risbiter katsus temale küll mehe moodi vastu anda ja lugu teisiti pöörata, aga
näha oli, et suurem .osa pealtkuulajatest enam Delvigi kui teda uskusid; neid oli vähe, kes
Risbiterile mitte kadedad ei olnud selle häbemata õnne pärast, et tema ilusa ja rikka Agnes
von
Mönnikhuseni endale pidi saama. Agnes oli mõites ja vaatas sagedasti aknast välja õue, kust
sõjameeste kära selgesti üles kostis. Risbiter istus pruudi kõrval ja püüdis elava lobisemisega
tema tähelepanu Delvigi juttudelt ja naljatamiselt ära pöörata, leidis aga nii vähe vastuseid, et
ta
viimaks ise hoopis vaikis ja südametäiega pea purju pani. Pärast söömaaega sasis ta tuikudes
Agnese käsivarrest, kinni ja talutas ta poolvägisi söögisaali kõrval olevasse kambrisse.
«Mis tembutamine see on?» algas ta siin raske keelega. «Mi-miks sa täna nii isemoodi oled?
Sa ei räägi minuga sõnagi, ei vasta midagi -- mis see kõik tähendab? Ka-kas sa mind enam ei
armasta?»