Nimetu
Mu arusaamine maailmast oli samasugune nagu tavalisel
seitsmeaastasel lapsel, mulle öeldi, et ema läks taevasse ja vaatab nüüd minu peale
ülevalt.
Ma nutsin iga päev ja ootasin , et hommikul ema tuleb ja äratab mu üles. Ma lootsin
ja ootasin, lootsin ja ootasin."
Ethan pööras pead ja nägi, et Helan nutab- ei ta ei nutnud ta valas pisaraid, tema
ema surmast on juba läbi seitsesada aastat ja neiu ikka veel leinab.
Ethan polnudki märganud , et nende juttuajamise ajal on nad jõudnud juba istuda
elutoa diivanile.Diivan oli pehme ja valged värvi.
Poisil hakkas Helenast kahju ning ta võttis teda kaissu.Tüdruk nuttis ikka veel.
Poiss küsis Helenalt, kus asub neiu magamistuba, et viia teda sinna. Helena näitas teed
ning poiss viis teda sinna. Ta pani tüdruku voodisse ja tõmbas talle teki peale.
Ise läks ta koju.
6.
Sel õhtul oli Ethanil palju, mille üle mõelda. Tema klassijuhataja on hunt ja