Kirjanduse põhimõisted
Naeruvääristab huumori abil inimlikke nõrkusi ja
pahesid.
Kordus- stilistilne võte, is seisneb samade sõnade või ka fraaside kordamisel.
Kulmintatsioon- teose süzee osa, tegevuse pinge haripunkt.
Kõnekujund- sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses.
Kõnekäänd- rahvapärane väljend, mis annab lühidalt piltikult, poeetilises vormis mingi
olukorra, nähtuse, eseme või omdause iseloommustuse. N: Tõnu ei seise pudeliski paigal.
Lugulaul- jutsutav luuleteos.
Lõik- tekstiosa taandreast taandereani. Lõigu moodustab rühm mõttelt tihedalt seotud lauseid.
Lõik on proosateksti põhiühik.
Lüroeepika- kirjanduse põhiliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline
luule.
Lüürika- kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete
ja emeeleolude esitamisel. Kolm peamist vormitunnust on riim värss ja stroof.
Metafoor- tähenduse ülekanne sarnasuse alusel.
Miljöö- teose aeg-ruum
annaabi.ee 
