Giuseppe Verdi
vaimuülikutega sunnib küsima: miks on neljakümnendate aastate kaheteistkümnest ooperist
kaheksa kirjutatud Schilleri, Byroni, Shakespeare'i, Voltare`i ja Hugo süzeedele, itaalia
revolutsiooniliste literaatide teosed aga peaaegu sootuks puuduvad? Vastuse sellele paradoksile
leiame eelkõige näidendite nõrgas ülesehituses. Ajaloolisest tõelusest ning poiitilis
filosoofilisest sisukusest hoolimata jäid lavalisi nõudeid minetavad teosed monotoonseks,
venivaks ja jutlustavalt paatoslikuks. Muusika ja tegevustiku vahelist lõhet ning zanri
laialivalguvust märgates adus Verdi, et ooperireformi tuleb just nimelt libretost alustada.
"Millal ükskord ilmub libretist, kes kingiks Itaaliale huvitava, jõulise ja tinglikkusest vaba
melodraama, mis oleks vaheldusrikas ning ühendaks kõiki draama elemente ja mis eelkõige
oleks uus?!" küsis Verdi 1854. a. Cesare de Sanctiselt. Seni aga ei jäänud heliloojal muud üle,
annaabi.ee 
