Goethe - Noore Wertheri kannatused
Lk. 64- Palverändaja ei leia Pühamaal nii palju usuliste mälestuste paiku, ja vaevalt ta hing
pühalikust meeleliigutusest nii pakil on.
Lk. 76- Ma austan religiooni, seda Sa tead, ma mõistan, et ta on mõnelegi nõrkejale
kosutuseks. Ainult, et kas ta võib seda olla, kas ta peab olema seda igaühele? Kui sa vaatad
suurt maailma, siis näed tuhandeid, kellele ta seda pole olnud, tuhandeid, kellele ta seda ei
hakka olema, ei jutlustatuna aga jutlustamata, ja peab ta seda siis olema mulle? Kas ei ütle
jumalapoeg ise, et tema juurde jõuavad need, keda Isa talle on andnud? Aga kui mina ei ole
talle antud? Kui Isa tahab mind endale pidada, nagu mu süda mulle ütleb?
Kokkuvõtteks: Usu suhtes polnud Werther nii kindel, see polnud tal esikohal.