Fr.Tuglase novell "Hingemaa"
Meenub lapsepõlv, mis on üsna udune aga samas meeldiv.
Meenus kevadine aeg, mil valge habemega vanamees luges laua taga jutlust.
See oli tema isaisa-vana Remmelga Peep. Ta seisis oma vanaisa kürval ja
vaatas, kuidas kärbes jutluseraamatule laskus ning kattis sõna enesega. Kui
kärbes ära lendas, siis oli sõna taha tekkinud imelik punkt, mida vist tegelikult
polnud vaja. Juhanile meenus, kuidas ta siis naerma puhkes ja vanaisa selle
eest teda pool jutluseaega kõrvapidi kinni hoidis. Siis kerkis Juhani
mälestustest teine pilt, mil ta oli juba piisavalt vana teadmiseks, et seda punkti
polnud tõesti vaja, kuhu kärbes ta jutluseraamatus pani. Meenub, kuidas
vanaisa istus tühjas koolitoas pika ristjalgadega laua taga, hoidis värisevate
käte vahel ooma pead ja kurtis muet, kuidas teda ära aetakse, ei ole enam hea,
rumal olevat ja nüüd tuleb minna vaestemajja. Vana Remmelga Peep olevat