"Maimu" - iga peatüki kohta kokkuvõte
liginemisel kui vits vette kaduvat. See ei võinud muu olla kui näkk, kes sakslaste usu järgi
oma haleda ja ilusa lauluga inimesi hukatusse meelitavat. Eeslaste usk ütles niisamuti vete
sügavustes veejumalaid, vete-ema, Ahtit ja Vellamo neitsit elavat.
Munk Bernhard juhtus temaga kokku ning sai aru, et see ei olnudki näkk, vaid inimene.
Näkk küll kartis teda algul, kuid hiljem ta siiski harjus ära ja sai aru, et mungas pole ohtu.
Neitsi oli oma endise mänguseltsilise Jutiku unustanud. Ka tema südames hõõgus tundmus,
nii õrn ja magus, aga ta ei teadnud selle tundmuse nime.
Põllemägi
Sügis oli jõudnud ning Maimu ei leidnud enam oma isa koopa ees ootamas, vaid selle
asemel oli ta raskes palavikus. Mitu nädalat oli Venda oma jõu ja söögiisu kadumise üle
kaevanud. Nii oligi tulnud vanema aeg lahkuda sealt ilmas. Ta lasi Maimul kutsuda kutse
annaabi.ee 
