seda kulutama. Tüdruk ostis endale uhiuusi riideid, koju uut mööblit ja otsustas võtta liisinguga auto. Kuna Juta tegi head tööd, sai ta ka vastavat palka, millega ta väga rahul oli. Ta ostis endale järelmaksuga uue korteri , telefoni ja palju muud. Peagi ta mõistis, et palgast ei jätku, et kõike ostetut maksta. Ta võttis sms laenu, mis aitas tal mõned asjad kinni maksta, kuid samas tekitas intresside näol probleeme juurde. Juta pöördus panga poole, et sealt laenu saada, kuid Jutal oli nii palju võlgu, et pank ei usaldanud teda. Varsti hakati tema korterit asjadest tühjaks tõstma, sest Juta ei suutnud võlgu tasuda. Võlad aina kuhjusid ning Juta ei teinud enam nii hästi tööd ning ta vallandati. Probleemidel ei paistnud lõppu olevat ning peagi tõsteti ta korterist välja, võeti ta auto ja kõik muu. Alguses oli Jutal kõik, mida ta heaks eluks vajas, kuid järgmisel hetkel ei olnud temal enam midagi.
kuhu ma vajutasin. Need telefonid on küll nii, võtsin ainult nii kätte, tõmbasin ülesse, et Martin helistab. Kõik kadus tal kuidagi ära, ma ei tea, mis siis eest kadus”. Nii Mari kui ka Juta öeldutest võib järeldada, et nad ei tunne end IKT vahendite kasutamisel kuigi mugavalt, sest nende toimingud ei ole justkui täielikult nende kontrolli all. Jüri probleem keerulise süsteemi ees on veidi teistsugune, kui Maril ja Jutal. Nimelt hoolitseb Jüri selle eest, et tema seadmed (arvuti, nutitelefon jne) oleksid ühendatud ehk sünkroonis, sest Jüri kasutab arvutit ka töö tegemiseks: „Mul probleeme on koguaeg tegelikult. Põhiliselt sünkroonimise teemad/.../“. Samuti kontrollib ta, et tema ja Mari telefonid oleksid pidevalt uuendatud: „Jah, aga kõik need uuendused on üheaegselt koguaeg, väga tihti tuleb neid tõmmata”. See näitab, et isegi,
annaabi.ee 
