Essee "Ukraina lugu läbi Tõmošenko teekonna gaasiprintsessist peaministriks ja üheks daamiks"
esmakordselt sõna ,,populism". Sealjuures ei olnud silmas peetud niivõrd peaministrit kui
hoopis presidenti. See oli ka arusaadav: Tõmosenko kui revolutsionääri kuvand oli juba ammu
ühiskondlikust teadvusest tõrjunud välja fakti, et hariduselt on ta ikkagi ökonomist.
Peaministrina ei oodatud temalt uusi majanduslikke kontseptsioone, vaid ainult
kompromissitust ja tavapärast raudset tahet võitluses ,,Maidani ideaalide" nimel. Läänes
tunnustatud ekspankurilt Justsenkolt oodati majanduslikke reforme. Kuid president ei
muretsenud niivõrd valitsusjuhtimise korrigeerimise, kuivõrd selle autorluse pärast. Ta ei
väsinud kordamast, et kõik sotsiaalsed programmid on välja töötatud tema valimiseelse
kampaania ajal ja Tõmosenko viib neid vaid täide. (Ibid.)
Tõmosenko usub tugevasse rahvusriiki, mis on võimeline efektiivsemalt kasutama
omaenese omandit. ,,Kui ettevõte toob riigile kasumit, siis ei ole ilmtingimata vaja anda seda
erakätesse" arvas ta
annaabi.ee 
