on mehed, kes oootavad neilt midagi muud. Osades olid Heli Veskus(Fiordiligi), Helen Lokuta(Dorabella), René Soom(Gulielmo, Fiordiligi armastatu), Urmas Põldma(Ferrando, Borabella armastatu), Priit Volmer(Don Alfonso, vana filisoof) ja Kristina Vähi(Despina, teenijanna). Lavastaja on Walter Sutcliffe ja dirigeeris Jüri Alperten. Lavastus oli põnev, kõik oli edasi antud piltidena, mis oli idee saanud William Hohgarti pilt- jutustusest. Kogu tegevus toimus pildi raamis ja tegelased olid justki liikuvad inimesed maalis. Kostüümid olid head, aga ei midagi rabavat või meeldejäävat. Valgus see-eest mängis hästi ja lõi ilusa maigu etendusele. Üllatas, et ooper oli nii vaadatav ja arusaadav, et see rääkis mingit reaalset jälgitavat lugu, mitte ei olnud üks lõputu sisutu häältega eputamine laval. Kuigi mõned kordused oleks võinud rahulikult ära jätta ,oli kokkuvõttes huvitav ja naljakas vaadata, millega inimesed 18. sajandil aega sisustasid ja, millest mõtlesid
Teadlased on kokku pannud kogu universumi üldpildi superarvutis. Siin ei ole näha üksikuid tähti, ega isegi galaktika kobaraid, vaid superkobaraid, mis on üksteisega ahelatega ühendatud, moodustades hiiglasliku kosmilise võrgu. Iga ahel on koduks miljonitele galaktikate kobaratele, kõik lõimutud kokku musta aine poolt. Must aine mõjutab, kus galaktikad paiknevad, seega on see ka ühtlasi üldine musta aine struktuur. Must aine on justki liim, mis hoiab tervet universumit koos. On ka veel üks hävitavaim jõud universumis. Jõud, mida miski ei saa peatada. See lükkab galaktikaid üksteisest eemale, venitades kõike, kuni universum rebib end tükkideks. Selle jõu nimeks on must energia. Sellel on tumedale ainele pöördeline effekt. Galaktikate kokksulatamise ja hoidmise asemel surub see neid üksteisest eemale. Must energia, mis avastati alles viimasel kümnendil, on palju salapärasem. Teadlastel ei ole
annaabi.ee 
