Eesti 18.sajandil ja 19.sajandi esimesel poolel
venelased. Aadli omavalitsus sai edasi tegutseda, Liivimaal see isegi taastati. Oluline on, et
koostati aadlimatriklid rüütelkonna liikmete nimekirjad. Ainult need aadliperekonnad, kes
olid sinna kantud, said otsustada Maapäeval kohalike asjade üle. See oli oluline, sest nii taheti
ära hoida venelastest aadlike lisandumist. Säilis ka Rootsiaegne kohtusüsteem, esialgne, mitte
see mis tuli reduktsiooniga, erinevus oli selles, et kaebusi sai esitada Eesti- ja Liivimaa asjade
justiitskolleegiumi Peterburis (kõrgem kohus). Siinsete aadlike jaoks suurt vahet polnud, kas
Rootsi või Vene võim, said tegutseda nagu tahtsid.
Põllumajandus ja talurahva olukord
Jätkuvalt põllumajanduses oli kõige olulisem teraviljakasvatus (püsis nii sajandivahetuseni).
Saagikus oli suurem, umbes 5-6 seemet, see saavutati maa paremini väetamisega. Üks osa
viljast veeti Rootsi, teine osa osteti ära sõjaväe poolt, kõige rohkem, umbes 1/3 aeti viinaks.