Vihakõne
Inimõiguste Konventsioon (EIK) rakendab sellises olukorras artiklit
17 – õiguste kuritarvitamise keeldu ja artikklis 10 (lg 2) sätestatud
piiranguid (konventsiooniga kaitstud väärtusi). [3]
Vihakõne ehk vaenu õhutamine on mõiste, mida kasutatakse sageli,
ent mitte alati ei saada sellest ühtemoodi aru. Tegemist on
kontseptsiooniga, mille osas puudub ka rahvusvaheliselt ühene
konsensus. Vihakõne on keeruline ja erinevaid arvamusi tekitav
küsimus, mida erinevad õiguskultuurid ja jurisdisktsioonid käsitlevad
erinevalt. Vihakõne on äärmiselt kontekstispetsiifiline nähtus, mis
sõltub nii keskkonnast, kõnelejast kui auditooriumist. Vihakõne
defineerimiseks on kasutatud erinevaid komponente, sealhulgas:
• väljaöeldu sisu,
• väljaöeldu (kirjalik või suuline) toon,
• väljaöeldu olemus,
• väljaöeldu (individuaalsed ja kollektiivsed) sihtmärgid,
• väljaöeldu võimalikud tagajärjed või mõju. [1]
annaabi.ee 
