E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
ja niipea kui sõjakära pisut vaikis, tulid ka mõisnikud linnadest lagedale
maale tagasi ja pidasid pulmi ning pidusid, nagu oleks orduaja rõõmus ja muretu põli jälle
kätte jõudnud. Nüüd alles tuli selgesti nähtavale, kui määratud need varandused olid, mis
saksa mõisnikud 400 aasta jooksul maa pärisrahva veri vaeva läbi kokku kogunud, nii et sõja
äpardused ega pöörane priiskamine neid lõpetada ei suutnud.
Üleüldise kerge meele kõrval oli aga punase peaga junkrul rõõmuks veel iseäraline põhjus.
Tema mõisad olid küll maatasa tehtud, isa ja vennad sõjas langenud, ema peast nõdraks läinud
-- mis sellest? Tema ise oli ikka veel suure varanduse peremees ja pealegi ilusa Agnes von
Mönnikhuseni, rikka ja uhke Kuimetsa pärishärra tütre peigmees. Täna oli reede ja
pühapäeval
pidid pulmad olema.
«Pange tähele, sõbrad,» hõiskas lustlik noormees, «et mina oma pulmas käineid nägusid ei
salli