V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Seepärast langetas ta pea, hakkas sillutise kive
lugema ja tüdrukul pisut kaugema vahemaa tagant järel käima, kui ta äkki ühel
tänavanurgal, kus ta tüdruku silmist oli kaotanud, läbilõikavat kiljatust kuulis.
Ta kiirustas sammu.
Tänav oli pime. Siiski andis õliga immutatud paklane taht, mis tänavanurgal raudvõre taga
neitsi Maria jalgade ees põles, Gringoire'ile võimaluse näha, kuidas mustlastüdruk rabeleb
kahe mehe käes, kes ta appikar-jumist katsusid summutada. Vaene väike kohkunud kit-seke
laskis oma sarved alla ja mökitas.
«Hei, öövahid, appi!» hüüdis Gringoire ja ruttas lähemale. Uks meestest, kes tüdrukut
kinni hoidsid, pöördus tema poole. Ta nägi Quasimodo jubedat nägu.
Gringoire ei putkanud minema, vaid jäi nagu naelutatult paigale.
Quasimodo tuli talle kallale, paiskas ta üheainsa käeliigutusega neli sammu eemale, kadus
siis kohe pimedikku,
69