Eesti pulmatraditsioonid
1521. a. Andis Haapsalu maapäeval Saare- ja
Läänemaa piiskop Johannes IV Kievel seaduse, mis surmanuhtluse ähvardusel keelas
„tüdrukuröövi“. See, et 100 aastat hiljem, 1634. a. Gustav Adolfi tütre Kristiine ajal Liivimaa
jaoks naisteröövi vastane „ülemkonsistoorium“ loodi, näitab, et põhjusi selle loomiseks pidi
küllaldaselt leiduma.
Kui peigmees läks koduväiks, siis hakkasid ikka lauluga sõimama. Vahest sai kielatud ära, et
läheb tüliks. Minu pulmaski oli Jumindal.“ See on näide traditsioonilisest visadusest.
Sõimamise vajadus koos naiseröööviga on ammu kadunud ja ega paljud õletajad teagi, kust
need kombed pärit on. Ja isegi tüli võimalust trotsides täidetakse vanu kombeid.
3.6 Naiseostu ajaloost
Naiseröövi järkjärguline asendumine ostuga võis toimuda ehk meie ajaarvamise eelsetel
sajanditel. Tasu naise eest oli põhiliselt naturas –härjad, hobused jne., aga samuti ka rahas.
Müüjaks võis peale isa olla ka vend
annaabi.ee 
