Keskaja muusika
erinev, ulatudes ühel helil teksti lugemisest (retsiteerimine) liikuvate ja keerukate meloodiate
laulmiseni.
Gregoriuse koraal on üldnimetus, mille alla mahub palju mitmesuguseid esitusstiile, zanre ja
lauluvorme. Laul on ühehäälne ja saateta, ent kirikus kasutatakse siiski sageli tagaishoidlikku
orelisaadet. Olenevalt liturgiast võib laulda üks laulja, lauljate grupp või terve koor, mis sageli
jaguneb kaheks vastakuti laulvaks rühmaks. Kuna roomakatoliku kiriku jumamateenistuse
keeleks oli ajalooliselt ladina keel, siis on ka gregoriuse laulu tekstis enamasti ladinakeelsed.
Laulu rütm lähtub loomulik kõne rütmist ning seetõttu taktimõõt puudub. Ka helikõrguste osas
võtab meloodia eeskuju kõnest, selle kõrgpunktid rõhutavad olulisi sõnu ja lause osi.
Läänekirikus lauldi kagu I aastatuhande jooksul valdavalt phehäälselt. Sageli oli selline laulmine
seotud vaba improvisatsiooniga ja nii võis hulgakesi koos lauldes lidanduda ka mitmehäälsuse
elemente
annaabi.ee 
