Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses
kahju. Nii ka loodu võib valmistada loojale pettumuse, kuid on vaevalt usutav, et ta suudab teha
temale tõeliselt halba. Seda teha on vaid võimsa looja võimuses nõrgukese loodu vastu."
(JUNG 2002:71)
Jung tunnistab, et ta omistab Jumalale kurja, kuid ütleb, et see pole midagi sellega võrreldes,
mis juba enne Jumala arvele on kantud - nimelt et ta on lasknud omaenese Poja ristil surnuks
piinata, selleks et Isa viha vaigistada.
On silmnähtav, et sellise jumalpildi ja -tõlgenduse eetilisusest ei ole Jung just eriti heal
arvamusel. Ta kirjeldab päris põhjalikult Vana Testamendi Jahve äkilist meelt ning verejanu ja
leiab, et Jumal on muutunud pikapeale ,,küpsemaks" ning kutsunud enesele appi ka Vanas
Testamendis hüpostaseeritud Tarkuse (vt Õp 8:1,22jj).
Lugedes Jungi on üldises plaanis näha, et tal on Jumala eetikale mitmeid raskeid etteheiteid
ning ta ei leia, et Jumala näo järele loodud inimene peaks kuidagi parem olema.