Antiikaja usund
kodanik kuulus perekonnal, meesteliidul, polisel -, olid omad kultused, mis omavahel
haakusid. Ja kellelgi ei olnud võimalik vältida neid kultuslikke ühendusi, mis vastasid
riigi poliitilisele ülesehitusele.
Teiselt poolt, religiooni kõikidel avaldustel oli ka ühiskondlik ja poliitiline tähtsus.
,,Pühadus" on kreeklastel alati seotud kogukonna ühtsust säilitava kultusega ning sellel
pole suurt pistmist inimese siseeluga ega üksikisiku moraaliga. ,,Jumalavallatult" käitub
see, kes rikub kogukonna norme, olgu ta isiklikult siis moraalselt süüdi või mitte. Isegi
kui keegi on kogemata kultuseeeskirju rikkunud, tuleb teda karistada või ta ,,lunastada".
(Dommermuth-Gudrich 2004: 14-15)
Müüt: pärimus ja lugu
Valdav osa kreeka usundist on meieni jõudnud müütide kaudu. Filosoof Platon (427-347
e.m.a) oli esimene kreeklane, kes kasutas sõna mütoloogia. Müüdi all pidas ta silmas vaid
väljamõeldud tegelasi sisaldavaid lugusid
annaabi.ee 
