Eesti rahvausundi maailmavaade
Surma nägemise motiiv viitab surma kui surnut ennast -
hinge lahkumist kehast.
14. Elu pärast surma. Lahkunud lähevad surnuteriiki, kuhugi kaugele vee taha.
Muinaseestlaste teadvuses surnu on jatkanud oma elu lihtsalt oma uues kodus, st hauas,
hiies, kalmistul. Surnute hinged siirduvad kalmistu puisse, kividesse jms, kujunevad
hiiepuud, millel erilised võimed. Mõiste manalane tähendab ilmselt maa-alust.
Germaanlaste eeskujul on ka meil kujunenud riigi-idee; jumalateriik, hiiduderiik,
surnuteriik jne, millest viimast nimetatakse ka toonela riigiks. Tooni mõistet võib
käsitleda jällegi, kui surnu isikut. Surnu elu on samasugune kui maine, toimetused
samasugused. Eesti algupärase surnuteusu kujutelmade ainsaks primaarseks lähtekohaks
on surnu ise oma hinge, laiba ja asukohaga. Surnutes peituva jõu häsaohtlikkus kohustab
elavaid hoolekandele surnu heaolu eest. Kujuneb surnutekultus, matussööming, surnute
mälestamine hingedepäeval
annaabi.ee 
