Vaimulike elu keskajal
Kirik toonitas, et mees on naise pea, naine
peab kõigest
alluma mehele, kellel on õigus oma kaasale mõõdukal määral ihupuhtustki
jagada, nii nagu
seda teeb õpetaja laiskade või üleannetute koolipoistega.
Vaimulike vagadust rõhutati nende välimuse ning riietusega. Vaimulikku
seisusesse
vastuvõetud isikul pügati pealagi paljaks – taolist soengut nimetati tonsuuriks.
Igapäevases
elus kandsid vaimulikud lihtsa tegumoega maaniulatuvat tumedat riietust.
Jumalateenistuseajaks pandi aga selga parimatest riidesortidest õmmeldud
valged pidurõivad. Ilmselt
Bütsantsi kiriku eeskujul hakkasid kõrgvaimulikud kandma kalleid ja
värviküllasid
ametirõivaid, mis viitasid nende kohale kirikuhierarhias. Piiskoppide tunnuseks
said uhkete
kaunistustega kõrge peakate mitra ning spiraalitaolise otsaga pikk karjasekepp.
Paavsti tähtsust rõhutati uhke riietuse, erilise paavstikrooni ehk tiaara ning
üksikasjadeni
välja töötatud õukondliku tseremooniaga
annaabi.ee 
