Lõhnaainete kasutamise ajaloost
peamiseks lõhnarohu kasutamise kriteeriumiks, et rohi sümboliseeriks Kristuse pühadust,
täpne retsept ei ole oluline, kuid ristiusule omaseks peetakse viirukit (sümb vaimset
valitsemist) ja mürri (sümb puhast lehte), võib-olla sellepärast, et Jeesuse sündides tõid
targad lisaks kullale (sümb maiset valitsust) talle just neid lõhnaaineid. Ortodokssed
kirkiud kasutavad lõhnu nii kirikus palvetades kui kodus üldise puhastumise ja kurja
eemalhoidmise eesmärgil. Jumalatalitustel tahetakse tuua jumalik maapeale, kirik
muudetakse väga ilusaks ka lõhna poolest. Palvetamises peetakse oluliseks kaasata kõik
viis meelt. (Worwood lk 42-46, 70, 269-272). Lõhnadega seostub kaks huvitavat nähtust -
"mürri voolus", mil ikoonid eritavad endast magusalõhnalist õlilaadset ainet, ja
"pühaduse odööriga" seostatakse lõhnavaid pühaikuid ja nende maiseid jäänuseid, mis
veel aastasadade pärast võivad tugevat magusat lõhna eritada. (Worwood 95-96).