Siidri ajalugu
Euroopas hoolitsesid siidri populariseerimise eest eelkõige Rooma leegionärid, kes oma
vallutusretkedel viisid nii tooraine kui ka õunamahla kääritamise menetluse kõigepealt
Inglismaale. Siidri võidukäik seal oli igati loogiline, sest viinamarjakasvatuseks Inglismaa
kliima ei sobinud, küll aga kõlbas hästi õunapuudele. Inglismaalt levis selle joogi pruulimine
ka Põhja-Prantsusmaale.
Inglismaal kasutati siidrit ka rituaalsetes kombetalitustes, näiteks ristimisvee aseainena. Tõsi,
jumalasulastele selline uuendatud ristimisvesi eriti ei meeldinud. Mainimata ei saa jätta veel
siidri ravitoimet. Parkainerikas siider sobis hästi kõhuhädasid leevendama, siidris sisalduv
alkohol aitas puhastada haavu. [2]
1.6. Siidri võidukäik
Vanadest ürikutest selgub, et siidrit hakati jooma juba Vana-Roomas, kui roomlased oma
vallutustega Normandiasse ja Inglismaale laienesid ning alustasid sealsetel
viinamarjaistandusteks sobimatutel aladel siidriõunte kultiveerimist