Õiguse entsüklopeedia
3) jumalik õigus (sisaldub jumalasõnas, nt Moosese raamatute normistikus, jumalikku
õiglast õigust tuleb alandlikult uskuda ja täita, mitte mõista ja seletada. Viimane on
patt.);
4) inimlik ja ilmalik õigus (inimeste loodud õigus, mis peegeldab kahjuks ebatäielikult
igavest, loomulikku ja jumalikku õigust, kuid peaks tões ja usus püüdlema nende
võimalikult täieliku järgimise poole);
Reformatsiooniajastul see liigitus lihtsustub:
1) jumalaseadused
2) looduseseadused
3) tsiviilseadused
Alates 14. Sajandist juurdub kindlalt positiivse õiguse mõiste, mis on seotud selge
vastandamisega tollastes vaidlustes: loomuõigus < > ilmalik ehk kirjutatud õigus.
Arusaamad arenesid renessansiajastul edasi selles suunas, et loomuõigus on igavene ja
muutumatu õigus (nagu antiikajal), positiivne maise valitseja õigus. Loomuõigusel ei ole
enam tegemist Jumalaga. Loomuõigusele mittevastavuse korral ei olnud valitseja kehtestatud