Esimesed ülikoolid Euroopas
toob Vitry välja erinevuse rahvuste vahel. Näiteks peeti inglasi joodikuteks ja neil usuti saba
olevat, Prantsuse aadlike võsukesed on aga naiselikult ehitud ja ka olemuselt naiselikud,
sakslased see-eest vihased ja esinevad pidusöökidel rõvedalt. Loetelu jätkus veel pikalt.
Vitry mainib ka loogikuid, kelle tarkade sõnade taga puudub tähendus, ja kes olid vastuolus
teoloogidega. Järgmises lõigus tõdeb, et lihtsam on olla kuulaja kui õpetlane, sest arukaid ja
jumalakuulelikke õpetlasi on olnud vaid mõni üksik.
Tudengielu Pariisis Jeffrey L. Singmani järgi (1999: 202) tähendas, et Pariisi ülikooli
õppima sattunud noormees oli tavaliselt 14-aastane ja pärit Prantsusmaalt, kuigi oli ka
vanemaid-nooremaid ning välisüliõpilasi. Tavaliselt jätkati preestritena, kuid oli ka neid, kes
soovisid kõrgemaid ametikohti või õpetlase tööd teha. Eeltingimuseks ülikooli pääsemisel
oli vähemalt piisav ladinakeele oskus, sest õppetöö toimus ladina keeles.