Nimetu
mitmed ohverdamispaiku. Väärusuga seostati ka 1642. aastal talurahva rahutusi, mis leidsid
aset Urvaste kihelkonnas Osulas. Seda sündmust on nimetatud ka Pühajärve mässuks.
Võhandu jõela lasi kohalik mõisnik ehitada vesiveski. Kui aga maad tabas viljaikaldus,
arvasid talupojad, et see tuleb jõe rüvetamisest tingitud kättemaksust ja seepärast hävitasid
tammi ning veski. Kohale saadetud sõjavägi rahustas küll ärritunud talupojad, aga kohalik
pastor tõdes, et talurahvas on väga jumalakauge ega tunne tema õpetust.
Rootsi võimu toetusel ilmutas kirik erilist agarust nõidade jälitamises. Üle kogu maa hakati
läbi viima nõiaprotsesse. Ohvriks langesid paljud aktiivsed ja andekad inimesed rahva seast.
(nt rahvaarstid)
Inimesi kahtlustati nõidumises salakaebuse alusel. 1626. aastal andis kindralsuperintendent
Samson välja üksikasjalise juhendi selle kohta kuidas käituda nõiaga, ja ta ära tunda.
Kaebealuste suhtes rakendati esmalt ,,veeproovi"
annaabi.ee 
