Seda ta passis endale selga ja uuris, et kõik oleks nii, nagu tema oma lõpul sobivaks pidas." 1957. aasta märtsi algul tekkis tal halvatus. Aga ta oli halvatuna voodis kõigest kümme päeva, siis ta suri. Anna Haava suri 13. märtsil 1957 ning on maetud Tartu Raadi kalmistule. Poetessi lähedane tuttav Meeta Haldre mäletab, et Anna Haava üks viimseid soove enne surma oli, et eesti rahvas elaks üksteisega rahus ja andeksandmises ning jumalakartuses. 6 "Eriti tähtsaks pidas ta andestamist. Nagu meieisapalves anna meile andeks meie võlad, nagu meie anname andeks oma võlglastele. See tervendaks tunduvalt ka meie praegust elu ning suhteid. Hinge jääv kibedus on kui mürk, see läheb organismi ja tapab meid." Looming Anna Haava värsiloomingus, mis läbib peaaegu seitse aastakümmet, võime eraldada põhiliselt kahte järku. Nende piir langeb ühte sajandi künnisega.
liikmena siin maa peal elaks ja ükskord kõigi pühadega taeva pärandusest osa saaks -- Jeesuse Kristuse, Sinu armsa Poja, meie Issanda läbi. Aamen. 13. (Vaderitele ja kogudusele): Teid, Issandas armastatud vaderid, ja sind, kogudus, palun ja manitsen mina: olge edaspidi sellele meie vennale (õele) ustavalt toeks, andes temale kõike tarvilikku vaimulikku abi, nõnda et tema ikka oma kutsumusele ustavaks jääks ja seda kristlikus elus, palves ja jumalakartuses, Jumala sõna hoolsa kuulmise ja õppimise ning püha õhtusöömaaja andide ustava tarvitamise läbi tõendaks. Siis tohime ka loota, et ta Jumala abiga head vilja kannab Jumala nime auks, oma hinge õnnistuseks ja koguduse ehitamiseks. 14. Issanda arm olgu alati sinuga! -- Mine rahuga! + Aamen. Selle järele jätkub jumalateenistus harilikus korras.
annaabi.ee 
