Valge on universaalne värv, mis sobib kasutamiseks praktiliselt kõikidele inimestele kuna see värv ei tekita äratõukavat tunnet. Paljude rahvaste jaoks sümboliseerib valge värv headust, ausust, täiuslikkust, vooruslikkust ja rahu. Vana-Roomas kandsid vestaalid valgeid kleite ja loore. Antiikajal tähendas valge maailmast võõrandumist. Kristlastel tähendas valge sugulust jumaliku valgusega. Valgetes riietes kujutati ingleid, pühakuid ja jumalakartlikke. Mõnedes maades kandsid valgeid riideid preestrid ja kuningad, mis süboliseerisid pühalikkust ja suursugusust. Sellegi poolest oli valgel ka teine tähendus. Näiteks slaavlased riietasid valgesse surnuid ning neid kaeti ka valge surnuriidega. Mõned Aafrika ja Austraalia hõimud värvisid surnukeha valgeks. Hiinas ning ka teistes Aasia ja Aafrika maades sümboliseerib see värv leina. 4
Koolja ärasaatmise päev kujunes kogu kombestiku tähtsaimaks ja rahvarohkeimaks päevaks. Peale sugulaste osales matustel kogu küla. Kagu-Eestis viidi puusärk toast välja laulude, kõnede, palvete ja õnnistamissõnade saatel (Paenurm 1995: 54), vene ärasaatmise lahutamatu osa oli nutunaiste itkemine (Kostomarov 1995: 208). Luterliku matusetalituse läbiviija oli veel 20. sajandi esimesel poolel kirikuõpetaja, kuid kodustel talitustele ta sageli ei osalenud. Igas külas jätkus jumalakartlikke inimesi, kes võtsid surnu juures üles laulu või lugesid palvet. Kodust talitust võisid läbi viia ka külakooliõpetajad (Paenurm 1995: 54). Vene külades kutsuti ärasaatmisele preester või diakon, kui sellist võimalust polnud, lugesid vajalikke palveid jumalakartlikud ilmikud ( 2000: 156). Nõukogude ajal jäi õpetaja sageli ainsaks kirikliku matusetalituse läbiviijaks ning ta pidi osa võtma peaaegu kõigist matusepäeva üritustest. Ilmalikel matustel algas tseremoonia
annaabi.ee 
