Rooma, vabariik ja keisririik
võtmisel vahet ei vabal ja orjal, rikkal ja vaesel, mehel ega naisel. Kristlus sobis seega hästi
tollaste vahemeremaades levivate uskumuste hulka ja küllap olid kristlasedki muudest
religioonidest suuremal või vähemal määral mõjutatud.
Kuid kristlasi eristas muude jumalate austajatest range monoteism. Nende meelest
eksisteeris vaid üksainus Isand Jumal. Kui teiste religioonide järgijad suhtusid
lugupidamisega ka võõrastesse jumajatesse, siis kristlaste meelest olid kõik muud jumalused
vaid ebajumalad, kelle austamist tauniti ja põlastati. Kristlased nägid üht tähtsamat ülesannet
oma usu levitamist uskumatute – paganate – juures ja nad ei jätnud oma suhtumist teistesse
uskudesse ka välja näitamata. Neile endile tähendas aga teiste jumalate austamine oma usust
lahtiütlemist. Seetõttu ei võinud nad tuua ohvreid ka Rooma keisrite altaritele.