käsu arreteerida riigile ohtlikud isikud (nn kahtlased). Vanglad täitusid imekiiresti, sest pealekaebamistega väljendati patriootilisi tundeid. Oma ajalehes õhutas Marat patrioote rahvavaenlaste üle omakohut mõistma, sest zirondiinidest ministritele polevat mõtet lootma jääda. Ta oli surmveendunud, et vaenlast saab peatada üksnes terroriga. Veresaun algaski 2. septembril 1792. Ainuüksi Pariisis tapeti 1395 kinnipeetavat. Lihtrahvas tungis vanglatesse, kus näitas üles ennekuulmatut julmust24. Enamikul ohvritest polnud mingit pistmist poliitikaga. Riiklik sõjavägi oli rindel, Rahvuskaart, mis allus linnavalitsusele, võinuks peatada seesugused korratused, kuid linnapea Pétion ja kohtuminister Danton (riigipitsati hoidjana ametlik valitsusjuht) ei pidanud sekkumist vajalikuks. Siseminister Roland'i pöördumine nii ühe kui teise poole ei andnud mingeid tulemusi (üks oli hõivatud, teine kaebas halva tervise üle). Märatsejate ninamehe Marat' silmis
arreteerida riigile ohtlikud isikud (nn kahtlased). Vanglad täitusid imekiiresti, sest pealekaebamistega väljendati patriootilisi tundeid. Oma ajalehes õhutas Marat patrioote rahvavaenlaste üle omakohut mõistma, sest žirondiinidest ministritele polevat mõtet lootma jääda. Ta oli surmveendunud, et vaenlast saab peatada üksnes terroriga. Veresaun algaski 2. septembril 1792. Ainuüksi Pariisis tapeti 1395 kinnipeetavat. Lihtrahvas tungis vanglatesse, kus näitas üles ennekuulmatut julmust24. Enamikul ohvritest polnud mingit pistmist poliitikaga. Riiklik sõjavägi oli rindel, Rahvuskaart, mis allus linnavalitsusele, võinuks peatada seesugused korratused, kuid linnapea Pétion ja kohtuminister Danton (riigipitsati hoidjana ametlik valitsusjuht) ei pidanud sekkumist vajalikuks. Siseminister Roland’i pöördumine nii ühe kui teise poole ei andnud mingeid tulemusi (üks oli hõivatud, teine kaebas halva tervise üle). Märatsejate ninamehe Marat’ silmis
annaabi.ee 
