Naljandid ja anekdoodid
Olemuselt samalaadsed
kaheplaanistumise efektid leiavad aset ka (värskemat sorti) metafooride, võrdluste vm.
kõnekäändude vastuvõtul, mille toimet on harjutud iseloomustama tautoloogiliste epiteetidega, nagu
"piltlikud", "kujukad", "ilmekad" jts., Meenutame kas või eespool toodud absurdseid võrdlusi
koeraga: kes on iial näinud koerale sibulat söödetavat? mis väline või seesmine sund peaks tal
olema seda üldse ette võtta? kes on iial vaevunud jagama koera julki äärmisteks ja keskmiseks?
miks neid peaks olema kokku just kolm? miks on just keskmise julga tekitamine eriti vaevarikas?
Isegi kui on tegu lõputu arv kordi kuuldud idioomiga, nt. Tal läks kops üle maksa, pole see ikka
üldsegi sama, mis öelda lihtsalt vihastas või kaotas kannatuse: siit pole ikkagi täiesti välja
tuuldunud kujutelmad pobinal ja naginal kohti vahetavaist siseorganitest.
Koomilise kokkusobimatuse ja vastuolu tajumiseks ei pea meile tingimata anekdoote või naljandeid
annaabi.ee 
