Kaduvast matsist ja laiutavast vurlest- A.H.Tammsaare
eriti lugu ei pidanud. Pearu oli tegelikult hea mees, lihtsalt materiaalne vara ja võiduhimu olid tema
iseloomust võitu saanud. Purjus peaga tuli tema hea iseloom alles välja, siis ta rääkis tõtt palju
rohkem ja julges oma tundeid väljendada. Samas ihaldas ta Andrese esimest naist Krõõta, tehes
pidevalt juttu tema ilusast häälest, kui see põrsaid käis Pearu rukkist ära kutsumas. Sarnaselt on ka
tänapäeval, mõned inimesed avavad end alles pärast mõnd julgustuspitsi. Aga Pearut ongi
Tammsaare tõlgendanud oma raamatus kui vurlet, kes teeb oma elu võimalikult lihtsaks, on väga
muutlik koguaeg ning ei ripu hingega millegi küljes.
Tammsaare on kirjutanud eestlastest väga täpselt, toonud välja nende iseloomujooned, mis peavad
paika ka tänapäeval. Eestlane võib olla nii kiuslik kui ka heatahtlik ja seda kõike tõlgendabki ,,Tõde
ja Õigus". Sarnaseid võistlemisi varade ja heaolu koha pealt kohtab tihti, ning need ei pruugi muud