Leiva ajalugu
leivatükke. Mõnel pool pole peremees enne leiba lõiganud, kui kausitäis suppi oli pere
peale ära söödud. Kui peremeest ei olnud või oli ta vanadusest leivalõikamiseks
jõuetu, tegi seda sulane (Moora, 1980). Leiba lõikas peremees söögiaja alguses igale
sööjale kääru, hiljem aga igale pereliikmele vajaduse järgi juurde. Mõnes
kokkuhoidlikumas peres tuli leivalisa eraldi küsida, milleks aga alati ei pruukinud
julgustki jätkuda. On teada, et näiteks Harglas olevat paljudes taludes leiva hulk
piiratud. Üks perenaine polevat isegi oma pere lastele andnud kõhutäit leiba süüa,
mistõttu olevat need salaja sahvrist käinud leiba varastamas. Ka mujalt on teada
samalaadseid andmeid. Viru-Jaagupi kihelkonnas on lastel soovitatud süüa kaks
suutäit suppi ja üks suutäis leiba (Lõoke, 1959). Leivaga püüti olla igati kokkuhoidlik
annaabi.ee 
