Keelekümblus kui kasvatusfilosoofiline probleem
Keelekümblusprogrammi õpetaja peab pidevalt jälgima, et tema suuline ja kirjalik väljendus
oleks selge ja täpne. Selline keelekasutus võimaldab õpilastel uut keelt paremini mõista ja
kasutada.
Õpetaja peab arvestama, et õpilased ei saa kõigest veel täielikult aru ja kuulamisel tekib lünki,
kuid sellegipoolest peab õpetaja keel olema ehtne ja tähendusrikas, mitte lihtsalt ladus. Sama
kehtib ka klassis etteloetavate ja iseseisvaks lugemiseks mõeldud palade kohta. Toetavas ja
julgustavas keskkonnas, kus õppijad julgevad riskida, annab ühe sammu võrra võimetest ees olev
eeskuju kõige loomulikuma ja edukama võimaluse keele õppimiseks. Kui kümblusõpetaja keel
on ebaloomulik, siis ei köida see õpilaste kujutlusvõimet ega vasta nende suhtlemisvajadusele.
Seega ei tohiks panna liiga palju rõhku sellisele tegevusele, kus tuleb tihti asetada silte või
korrata üht sõna, ega ka fraaside ja reeglite kordamisele, kui see toimub otsese suhtlemise arvelt.