Diana Leesalu
väga suured vajakajäämised, haiga lapsepõlv, raskekujulised foobiad ja kohutavalt isiklikud
probleemid. Ja nad on täiesti väärastunud ja omadega totaalselt sassis inimesed, sest nad
ropendavad nagu loomad. No ma palun.
Et mis mul siis viga on? Ma vannun teile, lugupeetud õppejõud ja kallid sõbrad, et ma olen
tegelikult täiesti normaalne inimene, toreda lapsepõlvega ja kenasti kasvatatud. Isegi vaimne tervis
pole viimasel ajal eriti jukerdanud. Ma ei ole päriselt ropu suuuvärgiga ülbe tatikas, kes üritab
räuskamise ja koledate väljenditega tähelepanu võita, vaid viisakas ja keskmiselt korralik noor
inimene. Ja kohe kindlasti on kõige viimane asi, mida ma teha tahan, jätta endast ja oma põlvkonna
noortest kirjanikest muljet kui inimestest, kes tahavad kõigile ja kõigele võimalikult retsilt ära
panna. Lausa vastupidi. Mulle endale tunduvad minu eakaaslased pigem tundlikud ja hoolivad,
asjade olemusse süüvivad inimesed
annaabi.ee 
