Eesti rahvapillid
Kahele poole jäid sõrmeavad ja see võimaldas
mängida kahehäälselt. Selliseid pille nimetati piibariks või venevileks. Setumaal oli kasutusel
valipill, mis koosnes kahest vilepillist, mida korraga suul hoides mängida sai.
Viiul
Vibupillidest üks vanemaid pille on viiul. Eesti linnades tunti viiulit juba 17. sajandil. Suurt
edukäiku tegi pill aga 18. sajandil. Sel ajal tõusid esikohale üldse keelpillid, mida mängisid vahel
ka kodustel pidudel salaja esinevad "juhumuusikud".
19. sajandil hakkas viiul torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude (kadrill, polka, reinlender,
galopp, polkamasurka,valss jt.) mängimiseks sobis viiul paremini. Viiuleid valmistasid mängijad
tavaliselt ise ning seda kohati küllalt suure oskusega. Võrumaal peeti endastmõistetavaks, et
iga pillimees valmistab endale ise viiuli. Vastavad kogemused anti põlvkonnalt põlvkonnale
edasi. Kodus tehtud viiuleid peeti ostetutest paremaks just eriti hääleomaduste poolest. Sooviti,
annaabi.ee 
