Eesti kirjanduse ajalugu
kõrgperioodi juurde näidend ''Juudit'' 1921. See ühendas kahe perioodi märke. See pole
realistlik, aga realismiga mingid jooned olemas, näha ka seda, et huvi psühholoogia
peenete nüansside vastu ei kao. Perioodi selgemaid avalööke on ''Kõrboja peremees''
Põhistiil, mis hakkab 1920-30 võib nimetada psühholoogiliseks realismiks. Kõrboja
peremees on saatuseromaan, saatus juhib tegelasi, mingid asjad ettemääratud. Sümboolsete
ja allegooriliste kihtide juures juhumotiivid: inimese ja maa suhe, võtmekohaks Kivimäe ja
inimene-maa-kivid on oluline. 20.sajandi loomingust oluline Knut Hamsun, mängib
maapoeetika kujunemisel olulist rolli. Ka sotsiaalse ebavõrdsuse temaatika,
psühholoogiline ja sotsiaalne kiht omavahel põimunud. Tammsaare stiil on pikk, keerukas,
paradoksaalne. Mingil määral rahvalik autor. Võimas oskus sünteesida nt püshholoogilist
ja sotsiaalset plaani, neid sulatada ja erinevaid süzeeliine kokku panna.