Uurimustöö Laps-Vägivallaohver
elukoha sobimatust (elamukvartalis puudub lastel mängukoht) ja passiivseks
lapse hooletussejätmist (Ibid,15).
Iga eelnev definitsioon sisaldab endas nii kahju kui ka vastutust tekitatud
kahju eest. Praktiline definitsioon võib varieeruda olenevalt sellest, milline on
sekkumise eesmärk. Seepärast ei tohiks üllatada, et politseinikud,
meditsiiniõed, arstid ja sotsiaaltöötajad kasutavad erinevaid väärkohtlemise
definitsioone, sest nad sekkuvad juhumisse erineval tasandil ja viisil (Gough
2001, 18)
Tartu laste tugikeskuse töötajad R. Soonetsi juhtimisel avaldasid 1997. aastal
ülevaatliku kogumiku Laste väärkohtlemine.
Autorid jagavad laste väärkohtlemise kolme rühma:
Lapsele suunatud vägivallateod;
Lapse hooletussejätmine ehk lapse vajaduste rahuldamata jätmine;
Lapse ülehooldamine. (Soonets, 1997: 92)
Nii on väärkohtlemine laiem mõiste kui vägivald, sest näiteks lapse
annaabi.ee 
