Eesti kirjakeele sõnavara eksam
Vestringi eesti-saksa sõnaraamat (umbes 7000 märksõna) ning A. W. Hupeli sõnaraamat (I osa 1780, II osa
1818). 19. sajandi kirjakeele variantsust peegeldab ilmekalt sajandi tippteos, F. J. Wiedemanni akadeemiline
eesti-saksa sõnaraamat. See oli uus sõna eesti leksikoloogias nii oma mahu (50 000 märksõna) kui ka
teadusliku läbitöötatuse poolest. See sisaldas nii põhja- kui ka lõunaeesti keele sõnu, murdevariante, liitsõnu,
juhumoodustisi, juhulaene, oskussõnu, nimesid, fraseoloogiat jm. Sõnade tähendusi selgitatakse saksa keele
abil. Täiendatud ja parandatud 2. trükk (1893) sisaldab juba umbes 60 000 märksõna. Wiedemanni
sõnaraamat oli kuni 1994. aastani, mil hakkas ilmuma ,,Eesti murrete sõnaraamat", kõige täielikum trükis
ilmunud murdesõnavara kogu. Eesti sõnavara arenes 19. sajandil sedavõrd hoogsalt, et rahvale tuli pidevalt
tutvustada uusi sõnu ja nende tähendusi. 1884. aastal ilmutas A