Essee ajalooline romaan
romaani viljelevale eesti kirjanikule.
Esimeseks sellelaadseks katsetuseks oli Jaak Järve ,,Vallimäe neitsi" (1885). Siiski oli kõige
esimene ajalooainelise loo kirjutajaks Eduard Bornhöhe, kelle ,,Tasujat" (1810) ei saa lihtsalt
romaaniks nimetada. ,,Tasuja" vaimu kannab Bornhöhe teinegi ajalooline jutustus- ,,Villu
võitlused" (1890). Seiklusromaani nimetust kannab ,,Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed
päevad" (1893). Bornhöhe kõrval teiseks meheks, kes seikluslik-põneva juhtumusromaani
võimalusi ning võtteid ajaloolisel ainestikul agarasti rakendama asus, oli Andres Saal. Tema
toodangus olid kesksel kohal teosed ,,Vambola" (1889), ,,Aita" (1891) ja ,,Leili" (1893). Uue
sajandi algul valminud ja ilmunud Vilde ajalooline triloogia tähendas aga juba eesti ajaloolise
romaani edasiminekut mitme pika sammu võrra. Kirjanik toonitas pärast teostekolmiku
lõpetamist poleemikas arvustajatega, et kõige iseloomustavam pole siin mitte ajalooline