Jüts karjunud, et kas Hinn tahab temaga sama teha, mis tegi lihunikuga. Sellepeale Hinn ehmus ja lasi lahti. Riinu ohkas. Sest ta oli Hinnule 100 rubla võlgu ja eks Riinu arvas, et kui Hinn väimeheks saab, siis unustab ta võla ära. Kuid nüüd langes see koorem talle südamele. Vallavanem ärkas ja varsti läks ka Riinu sealt ära tädi juurde Miinat kutsuma. Miina rääkis Annile esimest korda oma toonasest juhtumusest kirikus. Ann noomis Miinat, et too seda noormeest nii kaua meeles peab. Seepeale hakkas Miina nutma, kuid kui ema sisse astus siis kuivatas ta kohe pisarad ära. Kui Riinu ja Miina kodupoole kõndisid olid neil mõlemal südamed raskemad kui sinna minnes. Lihavõttepühadepaiku oli see, kui Hinn pead hakkas tasapisi püsti tõstma, muidu käis alati pea norgus. Riinu kannatas ära selle, ega öelnud midagi, kui Hinn vastuhakkas või liialt suud pruukis
Tom ajas end siiski neljapäeval juba jalule, käis reedel linnas ja oli laupäeval peaaegu niisama terve nagu enne, kuid Becky ei lahkunud oma toast enne pühapäeva ja nägi ka siis välja, nagu oleks ta raske haiguse läbi teinud. Tom kuulis Hucki haigusest ja läks teda reedel vaatama, kuid teda ei lastud haigetuppa, samuti mitte laupäeval ja pühapäeval. Esmaspäevast peale võis ta iga päev haige juures käia, kuid teda hoiatati, et ta ei kõneleks oma juhtumusest ega üldse millestki erutavast. Lesk Douglas oli juures, et näha, kas ta sõna kuulab. Kodus kuulis Tom Cardiffi künka sündmusest, samuti, et kaltsudes mehe laip oli lõpuks leitud jõest parve peatuskoha läheduses; arvatavasti oli ta põgenemiskatse juures uppunud. Umbes paar nädalat pärast koopast pääsemist läks Tom jälle Hucki vaatama, kes nüüd oli juba küllalt tugev, et erutavat juttu kuulda, ja Tomil oli talle pajatada midagi, mis pidi teda huvitama.