Eesti kirjandus II kevad
ka selles olematu. Rõõmsate alguste näited.
1964 Tule ikka mu rõõmude juurde – kodus võimedub selles
teoses. Mingis mõttes see ja eelnev raamat kujutavad „noore
Rummo“ perioodi. Rahvuslikud kujundid on näiteks üht harupidi
seotus Juhan Liivilt laenatud mesilaskujundiga (mesilasluule). „Ma
seisan mesilastaruna“ üks tuntumaid luuletusi, kuid kõige tuntum
ilmselt „Me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere“.
Vastupanuluule ühe juhttekstina hakatakse seda ka lugema ja ka
päris kindlasti on see rahvuslikkus autori poolt sisse mõeldud.
1966 Lumevalgus...lumepimedus -- Kersi Merilaas väitis, et ta
lõpetas luuletamise selle pärast, et ta nägi, et keegi teeb seda
temast paremini. Merilaas hakkab aga ka uuesti kirjutama, sest
Rummo looming aja möödudes muutub. Kõige lähemalt võiks öelda,
et selles teoses saavad kokku isiklik traagika kuid ka rahvusmüütide
ülemus